Mis toimus eile? Alustasime Reiliga BoraBoras imeheade kokteilidega. Nagu reaalselt ikka ülihead olid. Ei olnud mingit rummikoolat või viinamahla. Need maitsesid nagu kommid, nii nämmad lihtsalt. Need lausa voolasid kõrist alla, sest no ma ei saa jätta veel üks kord ütlemata, et kokteilid on siin TÕESTI SUUREPÄRASED! BoraBoras on väga lahe mees ka leti taga. Koht on ka vinge. Natsa aja pärast liitusid teised tüdrukud ja poisid ning eestlaste pidu algas. Öösel läksime BB-st roosa limusiiniga! edasi klubisse, mis asus mega lähedal, sest sõit oli ikka ülilühike. Saime oma s&g kaartidega vip-uksest ning tasuta sisse. Klubi oli metsik. Selles mõttes, et rahvast oli liiiiiga palju. Muusika on kusjuures siin vist natuke ajast maas :D Nt eile lasti klubis 'club can't handle me' laulu, mis oli meil u 5 aastat tagasi popp. Muu muusika seal ei olnud just parim... Raadios ja tänavatel lastakse paremat muusikat, aga kõigega tundub, et on väheke ajast maas nad siin.
Töö koha pealt on asi paremaks läinud. Taban juba suht palju, isegi oskan natuke kassasüsteemi. Nt kui tellitakse kohvi ja mingeid frescosid (karastusjooke), siis saan tšeki väljastamisega täitsa ise hakkama. Raske on vaid see, et jalad on u kella viieks väsinud. Need saavad tõesti retsi, aga õnneks see läheb enam-vähem siis üle, kui töölt ära saan. Hommikul olen jälle energiat täis. Ahjaa, täna lõhkusin oma esimese nõu ära. Taldrik kukkus kandikult maha ja friikad ajasin ka kõik laiali. Selle peale aga mu armsad töökaaslased ütlevad no problemo ja aitavad koristada ja kõik on tiptop. Mul on nüüd 2 kutti, kes oskavad inglise keelt ning üks neist on töötanud seal juba 13 aastat, teine 8 äkki. Igastahes mõlemad ülipalju ja ma ei saa aru, kuidas nad suudavad sellise graafikuga tööd teha. Vaba aega ju üldse pole nt selle jaoks, et sõita kuhugi. Ühe päevaga ei jõua Barcelonaski ära käia. Nad mõlemad on õnneks sõbralikud ja abivalmid ning nendega koos tööl olla on kohe hea ja turvaline, sest siis on kindel, et kui ma millestki aru ei saa või klientidega hätta jään, saan kohe neilt küsida, sest nemad ikka saavad absoluutselt kõigest aru. Nt täna, haha :D Üks poolhambutu vanem mees tuli leti juurde ja küsis chipse (friikartuleid). Ma no lihtsalt ei saanud aru, mida ta tahab. Mitu korda küsisin üle, ei midagi. Ja siis kohe vaatasin töökaaslase poole ja talle ütles mees ühe korra ja tema sai kohe aru. See 'chips' tuli selle mehe suust ikka nii naljakalt, et ulme :D
Veel olen ma tähele pannud, et siin Hispaanias on kas suured koerad või väiksed koerad. Väikseid koeri on ikka megalt ja mõned korrad olen ka ikka päris hiiglasi näinud. Korterid on siin külmad ja pimedad. Sellepärast et suvel on ju nii palav. Mul toas põhimõtteliselt akent pole ning alati magan sokid jalas ja kampsun seljas. Hommikuti ärkan kottpimedas toas ja pean rõdu peal tsekkimas käima, mis ilm on. Kui välja lähen, astun ju kohe peatänavale ning seal alati elu käib juba. Tuppa ei kuule midagi õnneks. Mõnus on hommikuti tööle kõndida, kui kõik poed on lahti, päike paistab, muusika käib ning tänav on inimesi täis. Siis... nt kraanivett siin ei jooda. Kohalikud ka minu arust ei joo. Kui ma esimest korda kraani lahti keerasin, tuli kohe kloorilõhn. Midagi sinnapoole see kraanivesi siin lõhnab.
Tööl on lahe see, et mind kutsutakse alati nimepidi. Töökaaslased kutsusid kohe esimesest päevast, aga ka teised teavad juba mu nime, kes mujal töötavad, nt animationis. Ma ise ei julge väga nende nimesid välja hääldada, ma ei saa veel täpselt aru, kuidas kutsuda neid. Kliendid tunnevad ka mu vastu ikka huvi. See on juba tavaline, et nad küsivad, kust ma pärit olen. Osad kutsuvad nimepidi, u "Stella, can you... please" Jõhkralt tänavad ette ja taha. Samas jällegi jätavad nad enamus endast hullema sigaduse maha. Ma mitu korda olen mõelnud, et oi johhaidi, Eestis saaks sellise läbu eest ehk isegi sõimata :D Siin on see absoluutselt no problemo.
Homme saab nädalake siin päikese all tiksutud. Ootan nii väga oma vaba neljapäeva...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar