Läksime oma esimesele lennule ning pea 40 minutiga olime juba Riias. Kõige vingem kogu lendamise ajal oli õhkutõusmine ja maandumine. Riias ootasime natuke järgmist lendu ning ka tolle lennuga oli kõik ok. Kõik püsis ajas ning Barcelona lennujaamas tegime oma esimesed sammud kella 5 ajal. (mul on siin kell tunni võrra taga) Siis aga hakkas asi jamaks kiskuma.... Pidime Barcelona lennujaamas ootama 4 tundi!!!, et saaks lõpuks liikuma. See oli jah, suhteliselt piin, aga pidime ühe tüdruku ära ootama, kes hiljem tuli. Kui liikuma saime, oli juba tuju palju parem. Nagu lõpuks! Niiiiii vinge oli läbi Barcelona sõita. See hispaania tüüp vajutas mõnusalt gaasi ka kogu aeg ega uimerdanud üldse. Aga Barca on ilus. Nagu tõsiselt mõnus linn. Isegi linna arhitektuuri panin tähele :D Kõik majad nii omapärased, igal majal omamoodi rõdud. Kõigepealt tegime esimese peatuse Calellas. (kaks elli tuleb jotiks lugeda) Need, kelle hotell seal asub, läksid maha. Ja lõpuks jõudsime Pineda de Mari. Õues oli juba pime, meie üliväsinud ja siis... johhaidi. Hotell on ise superilus ja kõik jutud. Ühtki halba sõna selle kohta pole. Hotelli küljes kuskil tagaaias on töötajate tsoon. Nagu selline kortermaja pm. Kui ma nägin neid aknaid, akende taga pesu kuivamas, koridorist üles minnes maas suitsukonisid, ei tundunud asi enam üldse hea. Ja kui ma ukse lahti tegin, vajus mul reaalselt karp lahti. See oli jube. Ma sain reaalselt šoki. Tuba oli üliväike, 2 voodit selle kohta oli LIIIIGA palju, tuba oli külm, katki, mõttetut katkist kola täis, elektriseadmed nägid ohtlikud välja... ja siis nägin WC-d. See oli veeeel hirmsam. WCle käis vesi peale laest :D laes oli nöör, duššiga oli see, et ainult mingi rõve duššialus oli, kardinat polnud, kabiinist rääkimata. Kõik oli niiiiiiii räämas ja rõve. Ma lihtsalt ei suutnud seda uskuda. Küsisin, et kas päriselt ka nagu peame terve suve siin elama. Siis sain vastuseks, et jaa... aga ära muretse, siin käid sa ainult magamas ja kõik elu on väljaspool seda. Ma mõtlesin, et okei. Ma ei hakka kohe vinguma. Seejärel läksid nad ära.
Mul reaalselt oli nutt kurgus ja endiselt šokis. Mõtlesin kogu aja, et mida teha. Netti ei olnud, kellegagi rääkida ei saanud. Õnneks ei olnud ma selles urkas üksi, vaid koos Aljona ja Anastassiaga. Läksime Anastassia tuppa, sest too oli nagu natsa parem. Kuna jäi jutt, et homme toimub meil kogu stage&go grupiga kokkusaamine, siis nad arvasid, et räägime nendega siis. Mina aga lihtsalt ei suutnud sellega leppida ja ütlesin, et ei, peame kohe midagi tegema. Saatsingi s&g Josephile smsi, et asi on tõsine ning ülikiiresti vaja rääkida. Seejärel ta kohe helistas mulle ning ütles, et jõuab poole 2 ajal. Okei, läks natuke paremaks. Läksime öösel välja, mul oli ikka ülimorn nägu ees ning kui ta kohale jõudis, sai kohe aru, mis värk on ning küsis, kuidas meil läheb. Ütlesin kohe, et see tuba... see on terrible ja mina taha siia üheks ööks ka jääda. Nendega on see niii hea, et nad on terve selle aja olnud nii sõbralikud ja alati öelnud, et kui midagi on, siis kohe küsi/kirjuta. Nad täiega muretsevad ja hoolitsevad. Ja hakkasime kohe olukorda lahendama.
Istusime korraks hotelli, rääkisime läbi, mis me teeme. Nad ütlesid, et see on neile ka šokk ja neil on ülikahju, et nii juhtus. Kuna hotelli juhatusega rääkida ei saanud, läksime lihtsalt võtsime oma asjad ja panime minema. Nende näod olid no nii armsad, kui nad tuba nägid. Ma sain toas olla mingi pool tundi, kui ma juba tundsin, kuidas tolm ninas on ning allergia hakkab kohe pihta. See oli nii nutune õhtu, et jube.
Aga... edasi. Panime asjad bussi ja läksime. Sõitsime Stefani juurde (ka stage&go tüüp), nad aitasid meil kõik asjad jälle sisse viia, tegid nalja, palusid, et me muudaks oma nägusid, et asi ikka rõõmsam oleks. Too korter oli tõesti hea. Kell 3 öösel oli päris hea lõpuks magama saada. Kahjuks ei olnud ka seal korteris netti.
Hommikul ärkasime juba parema tujuga ja jalutasime Pinedasse (Calella ja Pineda de Mar asuvad kõrvuti, u 3km... nagu Otepää-Pühajärve ots.), sest me saame enda hotellis süüa. Okei, ma ei hakka kirjutama ja kiruma, kuidas asi paistab hotellis kliendile ning kuidas see töötajate-pool tegelikult on. Seda ma teadsin, et midagu head pole. Sõime ning jalutasime nüüd ühte kohvikusse, et viimaks netti saada! Kella 3 ajal on vaja tagasi minna hotelli, siis pidime hotelli nägema ja tuuri tegema seal.
Eilne õhtu oli tõesti jube. Ma loodan, et nüüd läheb paremaks. Sorri, et pildid nii nõmedalt on, mul hakkab aku kohe otsa saama ja pole aega sättida. Ja muidu on siin selline Eesti ilm. Soe ei ole ja külm ka mitte. Mul oleks veel kirjutada, aga ma vist ei jõua.
Kirjutan nii pea, kui netti jälle saan.
Kahju et sa sellest peldikust pilte ei saanud, Sa pole esimene kes elama pannakse elamiskõlbmatusse tuppa, samas töökoht kõrgem klass eksole, kõik viimase peal, aga ise ela satikate sees.
VastaKustutaKirjuta ikka, väga vahva on lugeda :))
tahtsin teha pilte, aga ma poleks suutnud kogu seda jama piltide peale saada. midagi puutuda ei julenud, äkki oleks kuskilt mõni prussakas ka välja tulnud. see ongi müstika, et kõik hotelli töötajad elavad seal ja ise tunduvad niiiii rahul sellega. täiesti mõistmatu.
VastaKustuta