ultimo...

Enne viimase postituse postitamist oli mul 2 päeva, millest ma ei kirjutanud. Eelmisel reedel oli mu viimane tööpäev, mida alustasin Toritos. Juba seal hakkas jutt pihta, et Stella tuleb viimase tööpäeva puhul basseini visata ja blablabla. Mõtlesin, et äkki teevad ka seda. Miks mitte ju?? Aga ei, sealt pääsesin kuiva nahaga ning kella 8st alustasin Habanas. Seal hakkas ka Tomas sama juttu ajama, mõtlesin, et mida helli, kas nad kõik on selle kokku leppinud või. Sel päeval oli Tomas ka minu vastu ikka ülimegasõbralik ja küsis minult suht vahetuse alguses, et mida ma juua tahan. Ütlesin, et nooo pina coladat! Ja siis tegi mulle extragrande pina colada kokteili ja ikka väga hea ka! Õhtu kulges seal rahulikult... nagu alati. Sõbralikud inglise eakad, kellega juttu saab alati ajada. Alatihti ka ühed ja samad näod. Ühel eakate paaril oli sel õhtul 55. pulmaaastapäev. Igastahes alustas Neil kunagi laulmist ja vahepeale ütles mikrofoni, et et meie waitdressil Stellal on täna viimane päev tööl ning ta läheb pühapäeval koju ära ja teeme talle nüüd ühe aplausi. Ja tegid ka, kogu saal!! OMG. Pärast seda küsisid väga paljud, et  kus mu kodu on, kuhu ma lähen, ja kas ma tahan minna ja kõike muud. Mõndadega ma rääkisin ikka üli-ülipikalt. Nii armas oli ka see, et mulle sooviti tohutult palju kordi õnne elus ja ilusat koduteed. Kliendid tulid ja kallistasid veel, kui ära läksid... Andsid mulle jootraha kätte ja ütlesid, et ärgu ma Tomasele seda andku!! :D Üli-üli tore oli. Enne 11t läksin välja, sest reedeti on ju anniversary-day ja läksin basseini äärde šampust topsidesse valama. Vaatasime jälle ilutulestikku ja kuulasime golden-celebration laulu. Pärast seda läksin Habanasse tagasi ja Tomas hakkas šotte tegema. Mõlemad šotid, mis me võtsime, olid ülirõvedad ja kanged. Teist võttes hakkasid pisarad ka jooksma, sest nii kange oli. Tomasel oli nalja kui palju... Kui vahetus lõppes, tellisime oma bocadillod ja läksin ära.

Läksin tuppa, vahetasin riided ning läksin Valerioga välja. Hotelli juures olev baar oli kinni, nii et kõndisime Pineda peatänavale, kus üks baar lahti veel oli. Tähistasime, et mul tööga vsjoo oli. Mängisime noolemängu ning kui baari kinni hakati panema, läksime hotelli tagasi. Veetsime paar tunnikest väljas.

Laupäeval käisin viimast korda rannas ja õhtul läksin Calellasse, et viimased suveniirid koju osta. Ja natuke šopata. Päris pikaks läks see tuur Calellas ja asju sai ka päris palju. Seejärel vahetasin riided, panin asjad ära ning läksin tagasi Calellasse, et viimast korda välja minna. Läksin eestlaste-leedukate korterisse ja pärast seda viimast korda BoraBorasse. Pärast BB-d viimast korda Kauaisse. Kauais oli veits masendav, sest klubi oli alguses tühi (hoolimata sellest, et Oxygen kinni oli) ja kui rahvast tuli, siis olid nad hispaanlased. Aga noo möllata sai seal ja igalpool mujal. Nii lahe siiski ei olnud, kui mul ja Sandral koos viimane pidu oli, aga ikka jõudsin koju alles hommikul.

Pühapäeval ärkasin kell 4!! Ma olin täiesti veendunud, et mu telefonikell on vale, kui seda nägin, aga no ei olnud. Pidin minema Toritosse, et Raulile ja Eduardole ja teistele tsau öelda ja tahtsin neile kommi ka viia, aga tänavale jõudes nägin, et pood on kinni. Siis meenus, et pühapäev on ju. Läksin siis niisama pilti tegema ja adios ütlema. Kurb oli. Pärast seda käisin Kelli juurest läbi, et raha ära võtta ja talle ka adios öelda ning seejärel suundusin oma tuppa, et pakkimisega alustada. Ja kui kell sai 12, siis läksingi ära alla, viisin oma tööriided ja voodipesu ära...

Ja pärast viimase postituse postitamist oli mul jäänud veel 45 minutit. Selle aja veetsin hotelli fuajees, kaalusin seal oma kohvrit, olin Facebookis ja rääkisin Valerioga juttu. Käisin tegin veel oma bossiga pilti, Valerioga ja aeg kadus. Läksime välja ja ehk paar minutit saimegi veel istuda, kui Josep ja teised eestlased taksoga hotelli ees olid. No ja siis see tunne, kui nad mu kohvri võtsin ja taksosse panid... ukse lahti tegid... Valerioga hüvasti jätsin...Oh my. Lõpuks ikka hakkasin nutma ka. Valeriole oli tõesti kahju head aega öelda. Teistele sõpradele ma väga ei saanudki nii konkreetselt tsau öelda. Aa Milou'le sain. Aga enamasti oli nii, et kui ma neid nägin, siis ma ei teadnud, et see viimane kord neid näha on ja nii see läks... Igastahes kui ma seal hotelli ees veel viimast korda olin, oli ikka väga-väga kurb. Valerio oli suve alguses esimene, kes ütles mulle, et mulle hakkab siin meeldima. Ja ta oli üldse nii lahe, tegi nalja kogu aeg või tögas mu kallal megapalju ja no ohh...

It was really sad to say goodbye to you despite of the fact that you called me a "boring girl" or made stupid jokes on me. And Sangria-nights were the best nights in Pineda. And you are a GOOD animator even if you introduce yourself as a Justin Bieber sometimes... :)

No smiling!

Kogu tee lennujaama oli meil suhteliselt vaikne. Josep mölises taksojuhiga hispaania keeles ja kuna meil kõigil (peaaegu) oli kurbus hinges, siis lihtsalt passisime omaette ja ei rääkinud suurt midagi. Lennujaama jõudsime u 2 ajal. Alguses mängisime kaarte ja jutustasime natuke, aga seejärel otsustasid ülejäänud 4 magama minna, aga mul und polnud, nii et kirjutasin praktika aruannet ja passisin niisama. Kella 5 ajal vist hakkasime end liigutama. Andsime kohvrid ära ja läksime ära oma värava juurde. Aa mida pirni... Kuna eestlasi hakkas ka lennujaama öösel järjest rohkem kogunema, siis üks hetk tuligi üks suur eesti pere lennujaama ja ühel vanemal tädikesel oli käes kollane Konsumi kilekott ja peal oli veel väikse taksi päevad ka kirjas. Mul oli nagu eeeet... tegelt ka või!? :D Igastahes eestlase rida lennukile oli jõhkralt pikk ikka. Juba lennujaamas kui väheke enda ümber eesti keelt kuulsime, oli megaimelik. Mul oli seal Hispaanias ju tegelikult kogu aeg vähemalt üks eestlane ümber ja teised ka, aga sellegipoolest oli seda eesti keelt üliimelik kuulda. Endal rääkida ei olnud, aga kuulata oli :D Lennukisõit oli jube tüütu. Ebamugav ja magada ei saanud mugavas asendis. Lasin koolitunnis-magamise-stiili ja nii sai peaaegu see lennusõit veedetud ka.

Ja kui Tallinnas maandusime, siis oli, et JEEEEEEEE EEESTI JEEEEE. Ja oioi kui külm oli. Läksime Endrikuga ta sõpade auto peale ja kui Sikupilli ette saime, pidin ma lihtsalt poodi Somersbyd ostma minema! Yummm! Seejärel kunagi paar tundi hiljem pärast lennuki maandumist jõudsin bussijaama ka ja hakkasin Pärnu poole sõitma. Pärnus tulid Marleen&Sandra mulle vastu, sest ma ei teadnud, kus meie kodu asub. Läksime koos koju, ahhetasin, et kui nunnu ikka on, viskasin oma asjad tuppa laiali ja läksime 4kesi poodi. Elame oma nunnus korteris 4kesi, Helerin, Sandra, Marleen ja ma. (ja meie korterisse mahub veeeelgi rohkem - juba tõestatud-proovitud) Läksime poodi, vaatasime filmi, õhtul käisime Stefanis ja pärast seda jamasime oma koduste tööde kallal, aga jagu ei saanud neist meist keegi. Kui ma lõpuks magama sain, olin 33 tundi üleval olnud.

Teisipäeval oli esimene koolipäev, 2 loengut majandusarvestust ja 2 rahandust. Nii nunnu oli, mitte midagi ei saanud aru. Ootasime õhtut, sest meil oli Helerinil sünnipäev ja Gerda-Kadri-Kristiin-Cathy tulid ka külla. Õhtu oli meil lõbus, käisime Cocolocos natuke ja kõik oli tore.

 

Kolmapäeva hommikul käisime koolis inka testi tegemas. Pärast tulime koju ja lebotasime. Käisime jälle Stefanis, meie 3 kursakat kõndisid ka akna alt läbi, kes läksid Steffi, nii et sinna me läksime. Pärast seda käisime linna peal mõnes kohas asju ajamas ning seejärel läksime RAAMATUKOKKU!!! Niiiiiiiiiii hea oli üle niiii pika aja jälle lugeda. Istusime kõik kodus ja lebotasime, väljas vihma sadas ja lugesime. Õhtul oli meil pidu, Gerda tuli jälle ja õpetas meid Bussijuhti mängima. Bussijuht ei taha meist keegi enam uuesti olla, ha-ha-ha. Läksime Bristoli ette, hakkasime rebastega tutvuma, läksime tühja Vaarikasse, tutvusime rebastega edasi ja me Sandraga jõudsime 3 ajal viimastena koju. Calellas läksime üks kord pool 3 alles välja.

Praegu sõidan Tartusse ja olen vähemalt laupäevani seal. Koolis on miljon asja teha. Aga suva see...

Ja nüüd veel viimast korda Hispaaniast.

Ausalt. Need 4 kuud seal olid super kuud. Kõige parem suvi. Algus oli sitt. Mõtlesin, et miks ma ronisin sinna?!?! Mul oli tööst juba 2. päeval kopp ees, aga kannatasin veel 3,5 kuud pärast seda selle ära. Nüüd tean ma 1000% kindlalt, millist tööd ma ei taha never-ever enam teha.Tean kui palju rohkem mulle eestlased hispaanlastest meeldivad, tean, kui head on vahel need vihmased suveilmad, kui hea on eesti toit ja kui hea on olla igalpool internetis. Ma ei kujuta ette, mitu aastat see võtab, et hispaanlased saaksid ühel päeval liinibussis netti kasutada.

Ma tõin koju mõned suveniirid, aga ka niiiiiii palju mälestusi Calellast. Tõsiselt, seal oli iga aeg hästi veedetud. Well spent time. Ja nii hea oli elada 7 korda ilusamas kohas kui Eesti. Sealsed majad ja tänavad ja pargid ja rand ja meri... Igast nurgatagusest oleks võinud pilti teha, sest Eestis selliseid kohti pole ja nii ilusaid ka mitte. See Eestis on ilus maastik ja põllud on ikka täielik bullshit... Pole nendes põldudes ja heinamaades midagi ilusat.

Kõik need inimesed, kellega ma seal tutvusin... Mul on nii hea meel iga ühe üle, keda ma seal tundsid ja suhtlesin. Juba esimesel kuul Calellas välja minnes nägi alati tuttavaid. Kas või niisama päevalgi. Ikka sai kellelegi hola öelda.

See Hispaania oli ikka üks huge kogemus mulle küll. Mul on elu lõpuni nüüd midagi, mida mäletada. See oli pea 4 kuud kestev fiesta. Kõik see töö ja muu elu oli ju täiesti teistsugust. Ja ma jään seda igatsema! Jään Calella peatänavat igatsema, Kauai klubi, merd-randa, inimesi, Oreo küpsist & Black Devil de chocolate'i, seda aega seal...

Kuid-kuid... Loodetavasti jätkan selle blogiga juba uuel suvel ;) Nüüd võite jälle mu vana ja igavat Eesti blogi edasi lugeda.

!!! CALELLA !!!

Meie viimane õhtu koos

Eelmise aasta pilt ja kõigist ei mahtunud piltigi tegema.

Minu boss Jose ja all 3-e baari töötajad. Oranžis on minu snack-baari kokad ja nt Eduardo (kõige väiksem kokk) taga on kohe Raul. Mu kõige lemmikum kolleeg sealt :)

Summer Paradise is over!

45min...

... ja ma olen läinud siit. Eesti pinna peal olen homme 11:15 ja sealt lähen kohe Pärnusse.

Kunagi varsti paari päeva pärast (ma loodan) võtan aega ja kirjutan kõigest ühe pikema postituse. Kirjutan oma viimastest päevadest siin, mis ma siit endaga kaasa tõin (mitte ainult suveniirid), veidratest asjadest, mis ma siin nägin, kõigest kogetust, asjadest, millest ma siiani pole kirjutanud ja kindlasti oma uuest kodust Pärnus!!

Habana bar

Minu töö Habana baaris. Habana baaris käivad ainult ja ainult inglise vanaemad-vanaisad. Õhtu algab seal küsimustevooruga. Neil esitab küsimusi ja teevad seal oma inglise-šoti nalju ja siis kõik vastavad neile küsimustele. Kui see on läbi, vahetab Neil oma outfitti ja hakkab laulma. Nii tiksungi seal vanakestega. Aeg läheb endiselt ulmekiirelt seal. Nii hea. Eile oli baar kell 12 juba täitsa tühi, kuid ikka läks aeg kiiresti. Ja mu töökaalsane Tomas. Eile ta juba isegi meeldis mulle natuke. Tegi ühele tüübile mõnusa tünga. Võttis kolm šotiklaasi, mulle ja endale pani sinna kokat sinna, kolmandale tüübile mingit eriti kanget ja jubedalõhnalist jooki. Läksime taharuumi ja võtsime shotte :D Selle tüübi nägu pärast seda, oiijuudas... Vist ei meeldinud talle.

Ilmad siin on suht jahedad nüüd. Ei mingit rannapuhkust nagu ma lootsin. Veedan päevakese toas ja mitte midagi kasulikku väga ei tee. Praktikaaruande pean küll enne Eestisse tulekut valmis tegema, sest mis tempo seal Pärnus olema hakkab, ei taha mõeldagi üldse. Ja homme on siin mu viimane tööpäev!! Ma ei jaksa ära oodata seda tunnet, kui ma pool 2 öösel lõpetan ja baarist tuppa kõnnin. Ma oskan ainult ette kujutada, kui hea see tunne on! Ainult üks töö-õhtu-öö veel, omffggssh.

Praegu vist kolin tuppa tagasi. Lähen alustan (pean alustama!!) oma praktikaaruannet. Täna on vaba päev ka ning midagi muud vist teha pole, seega pean midagi kasulikku tegema.

Mõttetu lühike postitus, sest ei ole väga õigel lainel hetkel.

endiselt siin

28ndal (kolmapäeval) sain hommikul oma teise elu kõige halvema kõne, kuid kuna tööpäev oli kohe-kohe algamas, mõtlesin end siiski hotelli kohale vedada. Kiisut polnud sel hetkel enam kodus ka, seega ei saanud talle öelda, et ta hotelli helistaks ja ütleks, et ma võtan täna day off’i. Tööle jõudes vahetasin küll riided, ent kõndisin siiski otsejoones kedagi bossi otsima, kellelt vaba päeva küsida saaks. Leidsin Kelli ning ta ütles mulle kohe, et saan, aga ta peab enne mu minema laskmist seda ka mu baarimanagerile ütlema. Pidin natuke ootama ja u poole tunni pärast kõndisin juba tagasi Calellasse. Kuna mul on neljapäeviti alati vaba olnud, siis juhtus mul kaks vaba päeva järjest olema. Win. Kolmapäeva õhtul käisime Marleeni ja Sandraga lihtsalt ühes kohas Sangriat joomas ja jutustamas ning oligi kogu lugu. Väga halb päev oli.

Neljapäeval (mu teisel vabal päeval) käisime Barcelonas. Tegime Barca-plaani juba nädal aega varem ning Sandral oli selle jaoks ekstra vaba päev küsitud. Võtsime hommikul aega ega kiirustanud millegagi. Barcasse jõudsime 1-2 vahel. Meie eesmärk oli näha Sagrada Familiat (tõlkes püha perekond) ning rongis lugesime Kiisult saadud raamatut Barca kohta, kus oli ka Sagrada kohta palju kirjutatud. Mäletan niipalju, et see kirik on ehitatud püha perekonna (Joosep ja Maria ja kes nad seal kõik olid) auks, idee autor oli (Antonio) Gaudi, seda hakati rohkem kui sada aastat tagasi ehitama ja raamatu autor polnud kindel, kas see üldse kunagi valmis saab. Kui rongijaamast välja saime Arc de Triomf’i juures jällegi, võtsime kaardi kätte ja panime kiriku poole ajama. Ma umbes tajusin midagi ja kohale saime ka. Kõndisime ehk 15min sinna. Pärast oli uhke tunne küll, et suva kui Otepää metsas mingit linti puu küljest üles ei leidnud orienteeriumistundides, siis Barcelona linnakaardiga saan hakkama küll. Vara rõõmustasin, aga... algusest. Üks hetk küsis Sandra, et kuule kas me juba neid kirikutorne nägema ei peaks või, need suht kõrged ju. Olime suht pikalt juba kõndinud, mõtlesin ise ka, et võiks ju kohal olla ja sekund hiljem vaatasin ülesse ja ohjuudas – seal nad olidki! Ja see, mis siis toimus, seda naerame siiani. Ma muudkui kisasin, et issand-issand, ma ei saa vaadata, see ongi Sagrada Familia juuu, issand ma ei vaata, ma ei saa, ok rahunen maha... SEST AUSALT, see oli liiga võimas. SEE OLI VÕIMAS! SAGRADA OLI ÜLIM! Kõndisime rahulikult kiriku ette (tegelikult taha – kui ei teaks, et see Sagrada on tagapoolega tegelikult alguses turistide poole, sest enamus tuleb vast ikka kesklinna suunast, siis ei teekski vahet – kirik on igatepidi võimas-vägev-amazing) ja lõpetasime oma küpsisejäätised, vaatasime pead kuklas seda kirikut ja oh seda ohhetamist. Seejärel kõndisime ümber kiriku ja nägime järjekorda kirikusse sisse – meeletu, mingi 4km, jõhhhhkralt pikk lihtsalt. Inimesed, kes üsna taga seisid, neil olid juba sellised näod, et saaks palun kiiremini. Niii hea meel oli meil, et selle ära nägime. Ausalt. Seejärel läksime Sagrada kõrval olevasse Subway’sse võikusid sööma, istusime akna all ja siis ütles Sandra, et no mis elul viga on, sööd Subway võileiba ja vaatad Sagrada Familiat! Pärast Subwayd hüppasime Starbucksist läbi ning siis tahtsime Gaudi maja üles leida, aga see jäi kuhugi ei-tea-kuhu-kohta ning hakkasime siis tagasi Arc de Triomfi juurde kõndima, aga ära eksisime! Kumbki ei tea, kuidas, sest tee oli lühike ja lihtne + me olime jumala kindlad, et sama tänavat pidi kõndisime tagasi. Ekslesime vast u tunnikese nendel tänavatel, küsisime miljonilt inimeselt teed ja lõpuks saime ka. Jalutasime sadamasse ja siis fruitmarketile. Võtsime maailmaparimaid puuviljasmuutisid, seal oli ka igasuguses variandis mereelukaid, kummikomme, muid komme, puuvilju... Aga need smuutid. Kõik olid miksid, polnud lihtsalt et maasikasmuuti... ei, seal olid nt vaarika-pirnismuuti, banaani-kookosesmuuti jne. Maailmaparimad. Pärast seda kõike ja vahepeal puhkepause oli aeg tagasi koju minna ning otsisime jälle tükk aega rongipeatust. Korra küsisime ise selle ees seistes, haha. Seejärel sõitsime rongiga tagasi ja kuigi rongikõlaris öeldi, et järgmine peatus on Calella, aga kui aknast välja vaatasin peatuses, siis ütlesin, et see küll Calella perroon pole. Ei läinudki maha ja rong hakkas uuesti sõitma ning siis nägime tuttavaid tänavaid ja saime aru, et upssss ikka oli Calella. Sandra ütles siis targalt, et rong on pikk ju, Stella. Selle peale polnud mul muud öelda, kui et, miks sa mulle varem seda ei öelnud??? Ise olime jälle kõveras ja lõpuks Pinedas saime maha. Ootasime uut rongi, et tagasi see mingi 5-kilomeetrine ots sõita. Õhtul oli meil Stage&Go meeting Las Palmerases, mis oli kõige tuimem miiting ever, peale selle, et just sel samal õhtul juhtus seal olema mustkunstnik, kes tegi reaalselt suu-lahti-panevaid trikke. Enamasti olid kaarditrikid. Kaks neist panen lühidalt kirja ka, mida ma uskuda ei suutnud – 1. Tüüp pani kursaõe pihku kinniseotult (enne näitas seda kõigile igatpidi) rohelise-valge väikse salli. Täiesti tavaline – ääred rohelised, seest valge. Seejärel keegi valis tavalise kaardi kaardipakist, mida ilmselgelt sellele tüübile näidata ei tohtinud. Natuke trikitamist ja ma enam ei mäletagi, mis ta kõike tegi, aga lõpptulemus – kaarti kaardipakis enam polnudki, kuigi see pandi sinna tagasi ja siis võttis Silva enda peost salli, kus oli valge osa peal suurelt ÄRTU3, seesama kaart! Mitte et kaart oli salli peal, aga see oligi nagu ärtukolme sall, sinna joonistatud. Olime nats hämmingus. 2. Tüüp võttis ühe tüdruku tšäksist imiteerides tuld ning hakkas ära minema... seisis tänava peale ja vehkis õrnalt kätega nagu nt pingviinid teevad ning seejärel tõusis mõlema jalaga maast õhku. Ma olin ainuke, kes seda nägi, sest mees ütles juba tsaupakaa ja keegi ei pannud enam tähele midagi. Kuna aga ma istusin tänavapoolses laua otsas ja nägin, siis oli pärast tükk tegu, et teised ka seda uskuma panna. Muidu oli see miiting täiesti pointless, mõttetu oli minna ja seal olla. Mängisin Fruit Ninjat telefonis...

Reedel (30ndal juulil) läksin tagasi tööle ja ops-ops tavaline töörutiin algas. Õhtul käisime Calella-Pineda-Santa Susanna-Malgrat marsruudil autoga sõitmas, istusime Malgratis ühe platsi peal olevas kohvikus ja rääkisime juttu. Laupäeva õhtu oli vist see õhtu, kui me ülipikalt Kiisuga juttu kodus rääkisime. Ta on ka selline, kes väga vait kunagi jääda ei taha ning umbes poole kolme ajal lõpetasime kodus oma jutunurga ning käisime natuke linna peal ringi. Pühapäeva õhtu oli meil business-dinner. Ma ei tahaks sellest väga pikalt ja põhjalikult pajatada, sest ma ei taha midagi ilmselgelt ära sõnuda, aga noh, saime tööpakkumise ühe tüübi käest siit, kelle kohti me siin ikka vahete-vahel külastanud oleme ja nii temaga juttu tuligi sellest juba kunagi suhteliselt suve alguses. Nüüd aga üks päev siin ütles, et tahab tõsiselt-tõsiselt sellest rääkida ja kas meile sobiks kunagi. Leppisimegi pühapäeva õhtu Casa Carloses kokku ja rääkisime sellest. Tööd pakkus meile oma isa neljatärnihotelli, mis asub Lõuna-Hispaanias, suuremas linnas kui Calella, Malagast 100km eemal. Päris töö ja päris hispaania palk. Küsis meilt, et kus, kuna, palju me töötada tahame ja üleüldse olid suht vabad käed sellega. Mõlemad tahame baaris töötada, mille peale ta ütles, et jaa, hotellis on 7!! baari, ja õhtusel ajal ja kindlasti mitte iga päev. Elaksime selles samas hotellis ja ikka päris hotellis, mitte kuskil töötajate majas (ei tea, kas seal seda eksisteeribki), vajalikud tööload ajab tema korda, lennupiletid ostab, töötajatele on kõik tasuta ja me peame ainult 8h päevas tööd tegema. Ütles isegi, et kui meil Eestis koolivaheaeg on, siis võime sinna lennata ja hotelli kohapeal vaadata, aga see tundub juba natuke too much, sest ta isegi juba pakub marupalju. Ja miks ta seda teeb, sellest rääkis ka pikalt, et palju kasulikum on panna raha rohkem töötaja peale, et töötaja rahul oleks, sest ta teenib selle talle nii või naa tagasi – kui töötaja on rahul, teeb ta head tööd, toob rohkem raha sisse ja nii on ka tööandja rahul. Muy bien tõesti! Ilmselt kõlab see liiga hästi, et tõsi olla ja eks ta nii ongi, ent samas pole meil mittegi ühtegi põhjust seda inimest mitte usaldada, sest me oleme temaga siin suve jooksul ikka kokku puutunud, Calellas teavad kõik kõiki ja midagi halba pole kuulnud. Ja kui meile kõik meeldib, siis võimegi nii tööle jääda. Pärast kolledži lõpetamist oleks see ülim variant. Töötada pool aastat Hispaanias ja siis pool aastat Eestis elada. Aga no silda veel sellest kõigest ei lähe, sest tõesti ei taha, et midagi pekki sellega läheks.

Esmaspäeva õhtuks olid meil ka plaanid juba ammu tehtud. Pidime minema mägedesse ühele siinsele tuttavale külla. Tahtsime küpsisetordi kaasa teha ning kui töölt jõudsin, läksimegi poodi. Mõtlesime tee peal, et samas pole selliseid kandilisi küpsiseid siin näinudki, ei tea, kas saabki teha. Poes leidsime mingisugused küpsised küll, millest oleks kannatanud teha, aga mida siin ei ole, on ju hapukoor ja kohupiim...Mitte midagi ei olnud vahele panna. Mõtlesime, et okei, äkki jogurtiga?? Aga siin on kas joogijogurtid või siis väikesed jogurtid. Maitsestamata jogurt ehk, see vähe paksem? Eiiiiii, seda ka polnud no. Sinna see plaan jäi. Kahju küll, millest hispaanlased ilma jäävad. Ei saa nad küpsisetorti süüa ega hapukoorekooki nt. Ostsime mitmekihilise koogipõhja poest ja miksisime sinna igast asju vahele. Peale panime maasikad, Oreo küpsised ja vahukoore. Ja mida helli, päris hea oli isegi. Saime Marleeniga kokku ning läksimegi mägedesse. See tee sinna oli juba vinge, ainult ühed suured keerud ja megakõrgele. Kuna sellel inimesel, kelle juures me käisime, oli/on oma restoran (hetkel oli kinnipandud), siis veetsimegi oma õhtu seal. Astusime restorani sisse, millel oli väga vinge interjöör, jalutasime ringi ja istusime lõpuks rõdule, kust oli iluuuuuus vaade Calellale ja Barcat nägi ka ehk u 60km kaugusele. Not bad. Nii teistmoodi oli olla, et oleks nagu lihtsalt ülivinges hispaania restoranis, aga samas see oli ju kinni?? Sõime seal itaalia toitu, jõime maailmaparimat veini ja lõpuks meie üllatavalt head kooki. See õhtuke oli üliülimõnus ja saime kõvasti naerda ka. Kui tagasi öösel hakkasime sõitma, astusime klubist ka läbi, kuid ei miskit erilist. Suht kiirelt tulime koju ära.  

Ilmselt teisipäeval käisime väljas ja siiiiiis tuli kauaoodatud kolmapäev! Sandra (ja tegelikult ka minu) lahkumispralle. Olime kodus ja ei teinud veel midagi, kui meile ootamatud külalised tulid, jeje. Marleen, Orsida ja Gea tulid meie juurde ning siis tegimegi oma veinikesed lahti, rääkisime juttu ja sättisime end välja. Läksime (ilmselgelt!) sõpade baari, sest nendega pidi ka viimast õhtut tähistama. Seal läks meil vääääga kaua aega, sest šotte tegime väga-väga palju, rääkisime igasugu jutte, tegime pilte ja videoid ja lõpuks jätsime hüvasti. Seejärel läksime sealt Kauaisse ja pärast seda on raske midagi üldse enam kirjutada. Piltide pealt hommikul vaatasime. Õhtu oli igaljuhul niii hea, kõik oli 5+. Hommikul ärkasime ka maru lõbusalt üles. Sandra käis 12 töö juures veel šampust joomas (nagu seda oleks veel lisaks vaja olnud :D) ja kui koju tuli, hakkasime pakkima ja endiselt ainult naersime, rääkisime eilsest ja noh, pakkisime kah. Õudne töö on see pakkimine, peaks ütlema. Kuna ma siia tassisin 19kg asju, 20 lubatud ning siin midagi veel ära visanud ei ole, aga juurde olen ostnud, siis oli tükk tegu kõigega. Kui lõpuks pakitud saime, rääkisime natuke Milou’ga veel juttu ja kuulasime tema jutte last night’ist, mis olid väheke hullemad kui meil, jätsime temaga ka hüvasti ning siis läksime välja. Kõigepealt hüppasime Canigost läbi ja ütlesime seal oma armsatele inimestele tsau ja tegime pilte. Siis läksime sõpade baari, sest Sandra unustas õhtul seal maksta ning maksis kohe kümne šoti eest :D Siis käisime eestlaste-leedukate korterist läbi, rääkisime nendega veel peojutte, kasutasime natuke internetti ning tulime koju, sest kiireks hakkas minema. Pidime kolmveerand 4 oma asjadega valmis olema ja startima. Jõudsimegi täpselt selleks ajaks, kui hakkasime asju alla tassima ning Kiisu läks autot tooma. Sõitsime Pinedasse, et mind maha visata ja Justine peale korjata. Jätsin Sandra ja Justine’ga hüvasti ning siis kolisin oma häärberisse sisse. Mõtlesin küll, et ei paki midagi lahti siin, ainult 10 päeva olen, aga kuna mul oli tööni aega, siis ikka pakkisin kõik lahti. Väga imelik oli õhtul kella 6ks tööle minna, väga-väga imelik. Torito oli tol õhtul veel eriti tühi ka, niiet tund aega suhteliselt kõndisin seal tühja ja kuulasin muusikat. Seejärel oli mul õhtusöök 7-8ni, sõin ära ja tulin tuppa. Sättisin veel asju siin ja läksin tagasi tööle, Habana baari. Habana baar on no läbi ja lõhki inglise inimestele. Kui mina sinna lähen, siis umbes sel ajal algab inglastele küsimustevoor, mis võtab päris kaua aega. Kui see algab, pean ma igale lauale küünlad panema. Kui see on läbi, hakkab see sama mees (Neil – Šotimaalt) laulma, tuled lähevad kustu, vahepeal teeb laulmisest pause ja räägib inimestega juttu ja nii poole 1ni välja. Siis pean küünlad ära korjama ja pm koristamisega alustama. Vahepealsel ajal teen jooke, koristan laudu, võtan tellimusi, kui keegi juua soovib ja muidu on rahulik. Baar on väike, väga palju rahvast seal tavaliselt pole, aga tööd on ikka. Esimesel õhtul pidin mitu korda Torito ja main bar’i vahet jooksma, et küll kord ananassi tuua või Southern Comforti. Seal on selliseid jooke, mida ma Toritos kunagi ei pidanud tegema, kokteile jnejne, aga ega ma ei pea seal ka tegelikult tegema, ütlen Thomasele. Mõttetu tal mind nüüd enam õpetada. Aeg läheb ka kiiresti seal. Vaba aega tundub ka nüüd niii palju rohkem olevat. Hommikul ärkan ülesse ja saan mõelda, et oii, mis ma nüüd tegema hakkan. Kiiret pole ega midagi. Ja õhtul on hotellis kõik hoopis palju mõnusam. Õues on pime, hotellis tuled põlevad, peabaaris käib möll, õhtul kell 10 hakkab alati animation team’i show. Rahvas on kõik koos igalpool... mõnus. Ja kui lõpetan, siis pole ka kell tegelikult palju veel. Minu teine päev (reede) Pinedas algas hommikusöögiga kella 12 ajal ning seejärel läksin randa. Kui sealt tulin, oli ka ikka veel aega üle. Reedeti on hotellis alati anniversary show koos ilutulestiku ja šampusega ning sel õhtul pidin mainbar’is ka enne shõud ja selle ajal töötama, sest see on siis ikka nii full! Jälle oli kõik uus, selline melu, et oijuudas, milline jooksmine seal oli... Nii meeldis. Nägin ka lõpuks oma animatsioonitüüpide shõud. Ma pidingi seal Habanas nii töötama, et kui seal on tööd, siis olen seal, kui ei, siis olen peabaaris. Kui shõu lõppes, oli väljas ilutulestik ja tasuta šampus. Läksime kolmekesi sealt baarist (+Manolo Toritost ja mu boss) õue šampalaua juurde šampust jagama. Kõigepealt oli ilutulestik ning siis pistsime inimestele topsid šampusega kätte. Nii vinge oli jälle. Vaatad seda ilutulestikku ja tuju on hea ja kõlarist käib ekstra Golden Celebrationi laul. Vägev. Minu jaoks oli, sest mul oli esimest korda seda näha. Ilmselt teistele tüütu juba sama asja igal nädalal teha. Ja ahjaa... Läksin õue ja nägin, et mu bossil ja Manolol on kuldsed sätendavad kaabud peas ja ise muigasin, sest nad nägid na-tu-ke-ne naljakad nendega välja. Seejärel andis boss ühe mütsi ühele teisele ettekandjale ja mul oli juba, et helljee, ma ei pea seda pähe panema!! Siis vaatas mind korra ja võttis omalt selle peast ära, nii et sain ikka endale ka. Õnneks ise ei näinud, kui kloun ma olla võisin. Kui kõik see fiesta läbi sai, läksin tagasi Habanasse ja selle kahepoole tunni jooksul, mis ma seal olin, sai Thomas minuga kolme asja pärast näägutada. Juba esimesel tööpäeval sain suht kiirelt aru, et see vend mingi väga tore nüüd küll ei ole. Eile õhtul olin ikka jummala vihane ta peale, aga noh õnneks sain õhtul Sangria klaasi taga oma kõik mured Valeriole ära kurta, sest Sandrat pole enam juu!! Ja no see Thomas pidigi selline ligadi-logadi-arusaamatu vend olema. Pärast pubi ringi kõndisime veel tunnike Pinedas ringi, sest üks koht pidi veel seal lahti olema, aga ilmselgelt ei olnud, nii et missiisikka, koju ära.

Eile (laupäeval) oli vaba päev. Suhteliselt tühi ka, sest vihma sadas ja kõik mu plaanid, et oii hommikul lähen randa, õhtul Calellasse suveniire ostma, õhtul chillin rahulikult jnejne läksid vett vedama. Nii palju vaba aega oli, et ei osanud mitte midagi peale magamise ja filmi vaatamise teha. Välja ka ei saanud, sest reaalselt uputas. Tahtsin alustada praktikaaruannet, aga ei viitsinud...

Ja täna, nädala pärast, pakin juba asju ja hakkan Eesti poole tulema. Võiks ka juba aru saada, et kool käib, sügis on... siin ju ei saa. Siin ei taju üleüldse midagi, mis Eestis toimub.

Ja pilte pole sellepärast, et digikaga mingi jama ja ma ei ole just eriti hea tehnilise taibuga. Barca pildid ma kaotasin kõik ära, nüüd rohkem ei näpi, sest kolmapäevaõhtused pildid peavad küll alles jääma.

Tsau!