endiselt siin

28ndal (kolmapäeval) sain hommikul oma teise elu kõige halvema kõne, kuid kuna tööpäev oli kohe-kohe algamas, mõtlesin end siiski hotelli kohale vedada. Kiisut polnud sel hetkel enam kodus ka, seega ei saanud talle öelda, et ta hotelli helistaks ja ütleks, et ma võtan täna day off’i. Tööle jõudes vahetasin küll riided, ent kõndisin siiski otsejoones kedagi bossi otsima, kellelt vaba päeva küsida saaks. Leidsin Kelli ning ta ütles mulle kohe, et saan, aga ta peab enne mu minema laskmist seda ka mu baarimanagerile ütlema. Pidin natuke ootama ja u poole tunni pärast kõndisin juba tagasi Calellasse. Kuna mul on neljapäeviti alati vaba olnud, siis juhtus mul kaks vaba päeva järjest olema. Win. Kolmapäeva õhtul käisime Marleeni ja Sandraga lihtsalt ühes kohas Sangriat joomas ja jutustamas ning oligi kogu lugu. Väga halb päev oli.

Neljapäeval (mu teisel vabal päeval) käisime Barcelonas. Tegime Barca-plaani juba nädal aega varem ning Sandral oli selle jaoks ekstra vaba päev küsitud. Võtsime hommikul aega ega kiirustanud millegagi. Barcasse jõudsime 1-2 vahel. Meie eesmärk oli näha Sagrada Familiat (tõlkes püha perekond) ning rongis lugesime Kiisult saadud raamatut Barca kohta, kus oli ka Sagrada kohta palju kirjutatud. Mäletan niipalju, et see kirik on ehitatud püha perekonna (Joosep ja Maria ja kes nad seal kõik olid) auks, idee autor oli (Antonio) Gaudi, seda hakati rohkem kui sada aastat tagasi ehitama ja raamatu autor polnud kindel, kas see üldse kunagi valmis saab. Kui rongijaamast välja saime Arc de Triomf’i juures jällegi, võtsime kaardi kätte ja panime kiriku poole ajama. Ma umbes tajusin midagi ja kohale saime ka. Kõndisime ehk 15min sinna. Pärast oli uhke tunne küll, et suva kui Otepää metsas mingit linti puu küljest üles ei leidnud orienteeriumistundides, siis Barcelona linnakaardiga saan hakkama küll. Vara rõõmustasin, aga... algusest. Üks hetk küsis Sandra, et kuule kas me juba neid kirikutorne nägema ei peaks või, need suht kõrged ju. Olime suht pikalt juba kõndinud, mõtlesin ise ka, et võiks ju kohal olla ja sekund hiljem vaatasin ülesse ja ohjuudas – seal nad olidki! Ja see, mis siis toimus, seda naerame siiani. Ma muudkui kisasin, et issand-issand, ma ei saa vaadata, see ongi Sagrada Familia juuu, issand ma ei vaata, ma ei saa, ok rahunen maha... SEST AUSALT, see oli liiga võimas. SEE OLI VÕIMAS! SAGRADA OLI ÜLIM! Kõndisime rahulikult kiriku ette (tegelikult taha – kui ei teaks, et see Sagrada on tagapoolega tegelikult alguses turistide poole, sest enamus tuleb vast ikka kesklinna suunast, siis ei teekski vahet – kirik on igatepidi võimas-vägev-amazing) ja lõpetasime oma küpsisejäätised, vaatasime pead kuklas seda kirikut ja oh seda ohhetamist. Seejärel kõndisime ümber kiriku ja nägime järjekorda kirikusse sisse – meeletu, mingi 4km, jõhhhhkralt pikk lihtsalt. Inimesed, kes üsna taga seisid, neil olid juba sellised näod, et saaks palun kiiremini. Niii hea meel oli meil, et selle ära nägime. Ausalt. Seejärel läksime Sagrada kõrval olevasse Subway’sse võikusid sööma, istusime akna all ja siis ütles Sandra, et no mis elul viga on, sööd Subway võileiba ja vaatad Sagrada Familiat! Pärast Subwayd hüppasime Starbucksist läbi ning siis tahtsime Gaudi maja üles leida, aga see jäi kuhugi ei-tea-kuhu-kohta ning hakkasime siis tagasi Arc de Triomfi juurde kõndima, aga ära eksisime! Kumbki ei tea, kuidas, sest tee oli lühike ja lihtne + me olime jumala kindlad, et sama tänavat pidi kõndisime tagasi. Ekslesime vast u tunnikese nendel tänavatel, küsisime miljonilt inimeselt teed ja lõpuks saime ka. Jalutasime sadamasse ja siis fruitmarketile. Võtsime maailmaparimaid puuviljasmuutisid, seal oli ka igasuguses variandis mereelukaid, kummikomme, muid komme, puuvilju... Aga need smuutid. Kõik olid miksid, polnud lihtsalt et maasikasmuuti... ei, seal olid nt vaarika-pirnismuuti, banaani-kookosesmuuti jne. Maailmaparimad. Pärast seda kõike ja vahepeal puhkepause oli aeg tagasi koju minna ning otsisime jälle tükk aega rongipeatust. Korra küsisime ise selle ees seistes, haha. Seejärel sõitsime rongiga tagasi ja kuigi rongikõlaris öeldi, et järgmine peatus on Calella, aga kui aknast välja vaatasin peatuses, siis ütlesin, et see küll Calella perroon pole. Ei läinudki maha ja rong hakkas uuesti sõitma ning siis nägime tuttavaid tänavaid ja saime aru, et upssss ikka oli Calella. Sandra ütles siis targalt, et rong on pikk ju, Stella. Selle peale polnud mul muud öelda, kui et, miks sa mulle varem seda ei öelnud??? Ise olime jälle kõveras ja lõpuks Pinedas saime maha. Ootasime uut rongi, et tagasi see mingi 5-kilomeetrine ots sõita. Õhtul oli meil Stage&Go meeting Las Palmerases, mis oli kõige tuimem miiting ever, peale selle, et just sel samal õhtul juhtus seal olema mustkunstnik, kes tegi reaalselt suu-lahti-panevaid trikke. Enamasti olid kaarditrikid. Kaks neist panen lühidalt kirja ka, mida ma uskuda ei suutnud – 1. Tüüp pani kursaõe pihku kinniseotult (enne näitas seda kõigile igatpidi) rohelise-valge väikse salli. Täiesti tavaline – ääred rohelised, seest valge. Seejärel keegi valis tavalise kaardi kaardipakist, mida ilmselgelt sellele tüübile näidata ei tohtinud. Natuke trikitamist ja ma enam ei mäletagi, mis ta kõike tegi, aga lõpptulemus – kaarti kaardipakis enam polnudki, kuigi see pandi sinna tagasi ja siis võttis Silva enda peost salli, kus oli valge osa peal suurelt ÄRTU3, seesama kaart! Mitte et kaart oli salli peal, aga see oligi nagu ärtukolme sall, sinna joonistatud. Olime nats hämmingus. 2. Tüüp võttis ühe tüdruku tšäksist imiteerides tuld ning hakkas ära minema... seisis tänava peale ja vehkis õrnalt kätega nagu nt pingviinid teevad ning seejärel tõusis mõlema jalaga maast õhku. Ma olin ainuke, kes seda nägi, sest mees ütles juba tsaupakaa ja keegi ei pannud enam tähele midagi. Kuna aga ma istusin tänavapoolses laua otsas ja nägin, siis oli pärast tükk tegu, et teised ka seda uskuma panna. Muidu oli see miiting täiesti pointless, mõttetu oli minna ja seal olla. Mängisin Fruit Ninjat telefonis...

Reedel (30ndal juulil) läksin tagasi tööle ja ops-ops tavaline töörutiin algas. Õhtul käisime Calella-Pineda-Santa Susanna-Malgrat marsruudil autoga sõitmas, istusime Malgratis ühe platsi peal olevas kohvikus ja rääkisime juttu. Laupäeva õhtu oli vist see õhtu, kui me ülipikalt Kiisuga juttu kodus rääkisime. Ta on ka selline, kes väga vait kunagi jääda ei taha ning umbes poole kolme ajal lõpetasime kodus oma jutunurga ning käisime natuke linna peal ringi. Pühapäeva õhtu oli meil business-dinner. Ma ei tahaks sellest väga pikalt ja põhjalikult pajatada, sest ma ei taha midagi ilmselgelt ära sõnuda, aga noh, saime tööpakkumise ühe tüübi käest siit, kelle kohti me siin ikka vahete-vahel külastanud oleme ja nii temaga juttu tuligi sellest juba kunagi suhteliselt suve alguses. Nüüd aga üks päev siin ütles, et tahab tõsiselt-tõsiselt sellest rääkida ja kas meile sobiks kunagi. Leppisimegi pühapäeva õhtu Casa Carloses kokku ja rääkisime sellest. Tööd pakkus meile oma isa neljatärnihotelli, mis asub Lõuna-Hispaanias, suuremas linnas kui Calella, Malagast 100km eemal. Päris töö ja päris hispaania palk. Küsis meilt, et kus, kuna, palju me töötada tahame ja üleüldse olid suht vabad käed sellega. Mõlemad tahame baaris töötada, mille peale ta ütles, et jaa, hotellis on 7!! baari, ja õhtusel ajal ja kindlasti mitte iga päev. Elaksime selles samas hotellis ja ikka päris hotellis, mitte kuskil töötajate majas (ei tea, kas seal seda eksisteeribki), vajalikud tööload ajab tema korda, lennupiletid ostab, töötajatele on kõik tasuta ja me peame ainult 8h päevas tööd tegema. Ütles isegi, et kui meil Eestis koolivaheaeg on, siis võime sinna lennata ja hotelli kohapeal vaadata, aga see tundub juba natuke too much, sest ta isegi juba pakub marupalju. Ja miks ta seda teeb, sellest rääkis ka pikalt, et palju kasulikum on panna raha rohkem töötaja peale, et töötaja rahul oleks, sest ta teenib selle talle nii või naa tagasi – kui töötaja on rahul, teeb ta head tööd, toob rohkem raha sisse ja nii on ka tööandja rahul. Muy bien tõesti! Ilmselt kõlab see liiga hästi, et tõsi olla ja eks ta nii ongi, ent samas pole meil mittegi ühtegi põhjust seda inimest mitte usaldada, sest me oleme temaga siin suve jooksul ikka kokku puutunud, Calellas teavad kõik kõiki ja midagi halba pole kuulnud. Ja kui meile kõik meeldib, siis võimegi nii tööle jääda. Pärast kolledži lõpetamist oleks see ülim variant. Töötada pool aastat Hispaanias ja siis pool aastat Eestis elada. Aga no silda veel sellest kõigest ei lähe, sest tõesti ei taha, et midagi pekki sellega läheks.

Esmaspäeva õhtuks olid meil ka plaanid juba ammu tehtud. Pidime minema mägedesse ühele siinsele tuttavale külla. Tahtsime küpsisetordi kaasa teha ning kui töölt jõudsin, läksimegi poodi. Mõtlesime tee peal, et samas pole selliseid kandilisi küpsiseid siin näinudki, ei tea, kas saabki teha. Poes leidsime mingisugused küpsised küll, millest oleks kannatanud teha, aga mida siin ei ole, on ju hapukoor ja kohupiim...Mitte midagi ei olnud vahele panna. Mõtlesime, et okei, äkki jogurtiga?? Aga siin on kas joogijogurtid või siis väikesed jogurtid. Maitsestamata jogurt ehk, see vähe paksem? Eiiiiii, seda ka polnud no. Sinna see plaan jäi. Kahju küll, millest hispaanlased ilma jäävad. Ei saa nad küpsisetorti süüa ega hapukoorekooki nt. Ostsime mitmekihilise koogipõhja poest ja miksisime sinna igast asju vahele. Peale panime maasikad, Oreo küpsised ja vahukoore. Ja mida helli, päris hea oli isegi. Saime Marleeniga kokku ning läksimegi mägedesse. See tee sinna oli juba vinge, ainult ühed suured keerud ja megakõrgele. Kuna sellel inimesel, kelle juures me käisime, oli/on oma restoran (hetkel oli kinnipandud), siis veetsimegi oma õhtu seal. Astusime restorani sisse, millel oli väga vinge interjöör, jalutasime ringi ja istusime lõpuks rõdule, kust oli iluuuuuus vaade Calellale ja Barcat nägi ka ehk u 60km kaugusele. Not bad. Nii teistmoodi oli olla, et oleks nagu lihtsalt ülivinges hispaania restoranis, aga samas see oli ju kinni?? Sõime seal itaalia toitu, jõime maailmaparimat veini ja lõpuks meie üllatavalt head kooki. See õhtuke oli üliülimõnus ja saime kõvasti naerda ka. Kui tagasi öösel hakkasime sõitma, astusime klubist ka läbi, kuid ei miskit erilist. Suht kiirelt tulime koju ära.  

Ilmselt teisipäeval käisime väljas ja siiiiiis tuli kauaoodatud kolmapäev! Sandra (ja tegelikult ka minu) lahkumispralle. Olime kodus ja ei teinud veel midagi, kui meile ootamatud külalised tulid, jeje. Marleen, Orsida ja Gea tulid meie juurde ning siis tegimegi oma veinikesed lahti, rääkisime juttu ja sättisime end välja. Läksime (ilmselgelt!) sõpade baari, sest nendega pidi ka viimast õhtut tähistama. Seal läks meil vääääga kaua aega, sest šotte tegime väga-väga palju, rääkisime igasugu jutte, tegime pilte ja videoid ja lõpuks jätsime hüvasti. Seejärel läksime sealt Kauaisse ja pärast seda on raske midagi üldse enam kirjutada. Piltide pealt hommikul vaatasime. Õhtu oli igaljuhul niii hea, kõik oli 5+. Hommikul ärkasime ka maru lõbusalt üles. Sandra käis 12 töö juures veel šampust joomas (nagu seda oleks veel lisaks vaja olnud :D) ja kui koju tuli, hakkasime pakkima ja endiselt ainult naersime, rääkisime eilsest ja noh, pakkisime kah. Õudne töö on see pakkimine, peaks ütlema. Kuna ma siia tassisin 19kg asju, 20 lubatud ning siin midagi veel ära visanud ei ole, aga juurde olen ostnud, siis oli tükk tegu kõigega. Kui lõpuks pakitud saime, rääkisime natuke Milou’ga veel juttu ja kuulasime tema jutte last night’ist, mis olid väheke hullemad kui meil, jätsime temaga ka hüvasti ning siis läksime välja. Kõigepealt hüppasime Canigost läbi ja ütlesime seal oma armsatele inimestele tsau ja tegime pilte. Siis läksime sõpade baari, sest Sandra unustas õhtul seal maksta ning maksis kohe kümne šoti eest :D Siis käisime eestlaste-leedukate korterist läbi, rääkisime nendega veel peojutte, kasutasime natuke internetti ning tulime koju, sest kiireks hakkas minema. Pidime kolmveerand 4 oma asjadega valmis olema ja startima. Jõudsimegi täpselt selleks ajaks, kui hakkasime asju alla tassima ning Kiisu läks autot tooma. Sõitsime Pinedasse, et mind maha visata ja Justine peale korjata. Jätsin Sandra ja Justine’ga hüvasti ning siis kolisin oma häärberisse sisse. Mõtlesin küll, et ei paki midagi lahti siin, ainult 10 päeva olen, aga kuna mul oli tööni aega, siis ikka pakkisin kõik lahti. Väga imelik oli õhtul kella 6ks tööle minna, väga-väga imelik. Torito oli tol õhtul veel eriti tühi ka, niiet tund aega suhteliselt kõndisin seal tühja ja kuulasin muusikat. Seejärel oli mul õhtusöök 7-8ni, sõin ära ja tulin tuppa. Sättisin veel asju siin ja läksin tagasi tööle, Habana baari. Habana baar on no läbi ja lõhki inglise inimestele. Kui mina sinna lähen, siis umbes sel ajal algab inglastele küsimustevoor, mis võtab päris kaua aega. Kui see algab, pean ma igale lauale küünlad panema. Kui see on läbi, hakkab see sama mees (Neil – Šotimaalt) laulma, tuled lähevad kustu, vahepeal teeb laulmisest pause ja räägib inimestega juttu ja nii poole 1ni välja. Siis pean küünlad ära korjama ja pm koristamisega alustama. Vahepealsel ajal teen jooke, koristan laudu, võtan tellimusi, kui keegi juua soovib ja muidu on rahulik. Baar on väike, väga palju rahvast seal tavaliselt pole, aga tööd on ikka. Esimesel õhtul pidin mitu korda Torito ja main bar’i vahet jooksma, et küll kord ananassi tuua või Southern Comforti. Seal on selliseid jooke, mida ma Toritos kunagi ei pidanud tegema, kokteile jnejne, aga ega ma ei pea seal ka tegelikult tegema, ütlen Thomasele. Mõttetu tal mind nüüd enam õpetada. Aeg läheb ka kiiresti seal. Vaba aega tundub ka nüüd niii palju rohkem olevat. Hommikul ärkan ülesse ja saan mõelda, et oii, mis ma nüüd tegema hakkan. Kiiret pole ega midagi. Ja õhtul on hotellis kõik hoopis palju mõnusam. Õues on pime, hotellis tuled põlevad, peabaaris käib möll, õhtul kell 10 hakkab alati animation team’i show. Rahvas on kõik koos igalpool... mõnus. Ja kui lõpetan, siis pole ka kell tegelikult palju veel. Minu teine päev (reede) Pinedas algas hommikusöögiga kella 12 ajal ning seejärel läksin randa. Kui sealt tulin, oli ka ikka veel aega üle. Reedeti on hotellis alati anniversary show koos ilutulestiku ja šampusega ning sel õhtul pidin mainbar’is ka enne shõud ja selle ajal töötama, sest see on siis ikka nii full! Jälle oli kõik uus, selline melu, et oijuudas, milline jooksmine seal oli... Nii meeldis. Nägin ka lõpuks oma animatsioonitüüpide shõud. Ma pidingi seal Habanas nii töötama, et kui seal on tööd, siis olen seal, kui ei, siis olen peabaaris. Kui shõu lõppes, oli väljas ilutulestik ja tasuta šampus. Läksime kolmekesi sealt baarist (+Manolo Toritost ja mu boss) õue šampalaua juurde šampust jagama. Kõigepealt oli ilutulestik ning siis pistsime inimestele topsid šampusega kätte. Nii vinge oli jälle. Vaatad seda ilutulestikku ja tuju on hea ja kõlarist käib ekstra Golden Celebrationi laul. Vägev. Minu jaoks oli, sest mul oli esimest korda seda näha. Ilmselt teistele tüütu juba sama asja igal nädalal teha. Ja ahjaa... Läksin õue ja nägin, et mu bossil ja Manolol on kuldsed sätendavad kaabud peas ja ise muigasin, sest nad nägid na-tu-ke-ne naljakad nendega välja. Seejärel andis boss ühe mütsi ühele teisele ettekandjale ja mul oli juba, et helljee, ma ei pea seda pähe panema!! Siis vaatas mind korra ja võttis omalt selle peast ära, nii et sain ikka endale ka. Õnneks ise ei näinud, kui kloun ma olla võisin. Kui kõik see fiesta läbi sai, läksin tagasi Habanasse ja selle kahepoole tunni jooksul, mis ma seal olin, sai Thomas minuga kolme asja pärast näägutada. Juba esimesel tööpäeval sain suht kiirelt aru, et see vend mingi väga tore nüüd küll ei ole. Eile õhtul olin ikka jummala vihane ta peale, aga noh õnneks sain õhtul Sangria klaasi taga oma kõik mured Valeriole ära kurta, sest Sandrat pole enam juu!! Ja no see Thomas pidigi selline ligadi-logadi-arusaamatu vend olema. Pärast pubi ringi kõndisime veel tunnike Pinedas ringi, sest üks koht pidi veel seal lahti olema, aga ilmselgelt ei olnud, nii et missiisikka, koju ära.

Eile (laupäeval) oli vaba päev. Suhteliselt tühi ka, sest vihma sadas ja kõik mu plaanid, et oii hommikul lähen randa, õhtul Calellasse suveniire ostma, õhtul chillin rahulikult jnejne läksid vett vedama. Nii palju vaba aega oli, et ei osanud mitte midagi peale magamise ja filmi vaatamise teha. Välja ka ei saanud, sest reaalselt uputas. Tahtsin alustada praktikaaruannet, aga ei viitsinud...

Ja täna, nädala pärast, pakin juba asju ja hakkan Eesti poole tulema. Võiks ka juba aru saada, et kool käib, sügis on... siin ju ei saa. Siin ei taju üleüldse midagi, mis Eestis toimub.

Ja pilte pole sellepärast, et digikaga mingi jama ja ma ei ole just eriti hea tehnilise taibuga. Barca pildid ma kaotasin kõik ära, nüüd rohkem ei näpi, sest kolmapäevaõhtused pildid peavad küll alles jääma.

Tsau!