ultimo...

Enne viimase postituse postitamist oli mul 2 päeva, millest ma ei kirjutanud. Eelmisel reedel oli mu viimane tööpäev, mida alustasin Toritos. Juba seal hakkas jutt pihta, et Stella tuleb viimase tööpäeva puhul basseini visata ja blablabla. Mõtlesin, et äkki teevad ka seda. Miks mitte ju?? Aga ei, sealt pääsesin kuiva nahaga ning kella 8st alustasin Habanas. Seal hakkas ka Tomas sama juttu ajama, mõtlesin, et mida helli, kas nad kõik on selle kokku leppinud või. Sel päeval oli Tomas ka minu vastu ikka ülimegasõbralik ja küsis minult suht vahetuse alguses, et mida ma juua tahan. Ütlesin, et nooo pina coladat! Ja siis tegi mulle extragrande pina colada kokteili ja ikka väga hea ka! Õhtu kulges seal rahulikult... nagu alati. Sõbralikud inglise eakad, kellega juttu saab alati ajada. Alatihti ka ühed ja samad näod. Ühel eakate paaril oli sel õhtul 55. pulmaaastapäev. Igastahes alustas Neil kunagi laulmist ja vahepeale ütles mikrofoni, et et meie waitdressil Stellal on täna viimane päev tööl ning ta läheb pühapäeval koju ära ja teeme talle nüüd ühe aplausi. Ja tegid ka, kogu saal!! OMG. Pärast seda küsisid väga paljud, et  kus mu kodu on, kuhu ma lähen, ja kas ma tahan minna ja kõike muud. Mõndadega ma rääkisin ikka üli-ülipikalt. Nii armas oli ka see, et mulle sooviti tohutult palju kordi õnne elus ja ilusat koduteed. Kliendid tulid ja kallistasid veel, kui ära läksid... Andsid mulle jootraha kätte ja ütlesid, et ärgu ma Tomasele seda andku!! :D Üli-üli tore oli. Enne 11t läksin välja, sest reedeti on ju anniversary-day ja läksin basseini äärde šampust topsidesse valama. Vaatasime jälle ilutulestikku ja kuulasime golden-celebration laulu. Pärast seda läksin Habanasse tagasi ja Tomas hakkas šotte tegema. Mõlemad šotid, mis me võtsime, olid ülirõvedad ja kanged. Teist võttes hakkasid pisarad ka jooksma, sest nii kange oli. Tomasel oli nalja kui palju... Kui vahetus lõppes, tellisime oma bocadillod ja läksin ära.

Läksin tuppa, vahetasin riided ning läksin Valerioga välja. Hotelli juures olev baar oli kinni, nii et kõndisime Pineda peatänavale, kus üks baar lahti veel oli. Tähistasime, et mul tööga vsjoo oli. Mängisime noolemängu ning kui baari kinni hakati panema, läksime hotelli tagasi. Veetsime paar tunnikest väljas.

Laupäeval käisin viimast korda rannas ja õhtul läksin Calellasse, et viimased suveniirid koju osta. Ja natuke šopata. Päris pikaks läks see tuur Calellas ja asju sai ka päris palju. Seejärel vahetasin riided, panin asjad ära ning läksin tagasi Calellasse, et viimast korda välja minna. Läksin eestlaste-leedukate korterisse ja pärast seda viimast korda BoraBorasse. Pärast BB-d viimast korda Kauaisse. Kauais oli veits masendav, sest klubi oli alguses tühi (hoolimata sellest, et Oxygen kinni oli) ja kui rahvast tuli, siis olid nad hispaanlased. Aga noo möllata sai seal ja igalpool mujal. Nii lahe siiski ei olnud, kui mul ja Sandral koos viimane pidu oli, aga ikka jõudsin koju alles hommikul.

Pühapäeval ärkasin kell 4!! Ma olin täiesti veendunud, et mu telefonikell on vale, kui seda nägin, aga no ei olnud. Pidin minema Toritosse, et Raulile ja Eduardole ja teistele tsau öelda ja tahtsin neile kommi ka viia, aga tänavale jõudes nägin, et pood on kinni. Siis meenus, et pühapäev on ju. Läksin siis niisama pilti tegema ja adios ütlema. Kurb oli. Pärast seda käisin Kelli juurest läbi, et raha ära võtta ja talle ka adios öelda ning seejärel suundusin oma tuppa, et pakkimisega alustada. Ja kui kell sai 12, siis läksingi ära alla, viisin oma tööriided ja voodipesu ära...

Ja pärast viimase postituse postitamist oli mul jäänud veel 45 minutit. Selle aja veetsin hotelli fuajees, kaalusin seal oma kohvrit, olin Facebookis ja rääkisin Valerioga juttu. Käisin tegin veel oma bossiga pilti, Valerioga ja aeg kadus. Läksime välja ja ehk paar minutit saimegi veel istuda, kui Josep ja teised eestlased taksoga hotelli ees olid. No ja siis see tunne, kui nad mu kohvri võtsin ja taksosse panid... ukse lahti tegid... Valerioga hüvasti jätsin...Oh my. Lõpuks ikka hakkasin nutma ka. Valeriole oli tõesti kahju head aega öelda. Teistele sõpradele ma väga ei saanudki nii konkreetselt tsau öelda. Aa Milou'le sain. Aga enamasti oli nii, et kui ma neid nägin, siis ma ei teadnud, et see viimane kord neid näha on ja nii see läks... Igastahes kui ma seal hotelli ees veel viimast korda olin, oli ikka väga-väga kurb. Valerio oli suve alguses esimene, kes ütles mulle, et mulle hakkab siin meeldima. Ja ta oli üldse nii lahe, tegi nalja kogu aeg või tögas mu kallal megapalju ja no ohh...

It was really sad to say goodbye to you despite of the fact that you called me a "boring girl" or made stupid jokes on me. And Sangria-nights were the best nights in Pineda. And you are a GOOD animator even if you introduce yourself as a Justin Bieber sometimes... :)

No smiling!

Kogu tee lennujaama oli meil suhteliselt vaikne. Josep mölises taksojuhiga hispaania keeles ja kuna meil kõigil (peaaegu) oli kurbus hinges, siis lihtsalt passisime omaette ja ei rääkinud suurt midagi. Lennujaama jõudsime u 2 ajal. Alguses mängisime kaarte ja jutustasime natuke, aga seejärel otsustasid ülejäänud 4 magama minna, aga mul und polnud, nii et kirjutasin praktika aruannet ja passisin niisama. Kella 5 ajal vist hakkasime end liigutama. Andsime kohvrid ära ja läksime ära oma värava juurde. Aa mida pirni... Kuna eestlasi hakkas ka lennujaama öösel järjest rohkem kogunema, siis üks hetk tuligi üks suur eesti pere lennujaama ja ühel vanemal tädikesel oli käes kollane Konsumi kilekott ja peal oli veel väikse taksi päevad ka kirjas. Mul oli nagu eeeet... tegelt ka või!? :D Igastahes eestlase rida lennukile oli jõhkralt pikk ikka. Juba lennujaamas kui väheke enda ümber eesti keelt kuulsime, oli megaimelik. Mul oli seal Hispaanias ju tegelikult kogu aeg vähemalt üks eestlane ümber ja teised ka, aga sellegipoolest oli seda eesti keelt üliimelik kuulda. Endal rääkida ei olnud, aga kuulata oli :D Lennukisõit oli jube tüütu. Ebamugav ja magada ei saanud mugavas asendis. Lasin koolitunnis-magamise-stiili ja nii sai peaaegu see lennusõit veedetud ka.

Ja kui Tallinnas maandusime, siis oli, et JEEEEEEEE EEESTI JEEEEE. Ja oioi kui külm oli. Läksime Endrikuga ta sõpade auto peale ja kui Sikupilli ette saime, pidin ma lihtsalt poodi Somersbyd ostma minema! Yummm! Seejärel kunagi paar tundi hiljem pärast lennuki maandumist jõudsin bussijaama ka ja hakkasin Pärnu poole sõitma. Pärnus tulid Marleen&Sandra mulle vastu, sest ma ei teadnud, kus meie kodu asub. Läksime koos koju, ahhetasin, et kui nunnu ikka on, viskasin oma asjad tuppa laiali ja läksime 4kesi poodi. Elame oma nunnus korteris 4kesi, Helerin, Sandra, Marleen ja ma. (ja meie korterisse mahub veeeelgi rohkem - juba tõestatud-proovitud) Läksime poodi, vaatasime filmi, õhtul käisime Stefanis ja pärast seda jamasime oma koduste tööde kallal, aga jagu ei saanud neist meist keegi. Kui ma lõpuks magama sain, olin 33 tundi üleval olnud.

Teisipäeval oli esimene koolipäev, 2 loengut majandusarvestust ja 2 rahandust. Nii nunnu oli, mitte midagi ei saanud aru. Ootasime õhtut, sest meil oli Helerinil sünnipäev ja Gerda-Kadri-Kristiin-Cathy tulid ka külla. Õhtu oli meil lõbus, käisime Cocolocos natuke ja kõik oli tore.

 

Kolmapäeva hommikul käisime koolis inka testi tegemas. Pärast tulime koju ja lebotasime. Käisime jälle Stefanis, meie 3 kursakat kõndisid ka akna alt läbi, kes läksid Steffi, nii et sinna me läksime. Pärast seda käisime linna peal mõnes kohas asju ajamas ning seejärel läksime RAAMATUKOKKU!!! Niiiiiiiiiii hea oli üle niiii pika aja jälle lugeda. Istusime kõik kodus ja lebotasime, väljas vihma sadas ja lugesime. Õhtul oli meil pidu, Gerda tuli jälle ja õpetas meid Bussijuhti mängima. Bussijuht ei taha meist keegi enam uuesti olla, ha-ha-ha. Läksime Bristoli ette, hakkasime rebastega tutvuma, läksime tühja Vaarikasse, tutvusime rebastega edasi ja me Sandraga jõudsime 3 ajal viimastena koju. Calellas läksime üks kord pool 3 alles välja.

Praegu sõidan Tartusse ja olen vähemalt laupäevani seal. Koolis on miljon asja teha. Aga suva see...

Ja nüüd veel viimast korda Hispaaniast.

Ausalt. Need 4 kuud seal olid super kuud. Kõige parem suvi. Algus oli sitt. Mõtlesin, et miks ma ronisin sinna?!?! Mul oli tööst juba 2. päeval kopp ees, aga kannatasin veel 3,5 kuud pärast seda selle ära. Nüüd tean ma 1000% kindlalt, millist tööd ma ei taha never-ever enam teha.Tean kui palju rohkem mulle eestlased hispaanlastest meeldivad, tean, kui head on vahel need vihmased suveilmad, kui hea on eesti toit ja kui hea on olla igalpool internetis. Ma ei kujuta ette, mitu aastat see võtab, et hispaanlased saaksid ühel päeval liinibussis netti kasutada.

Ma tõin koju mõned suveniirid, aga ka niiiiiii palju mälestusi Calellast. Tõsiselt, seal oli iga aeg hästi veedetud. Well spent time. Ja nii hea oli elada 7 korda ilusamas kohas kui Eesti. Sealsed majad ja tänavad ja pargid ja rand ja meri... Igast nurgatagusest oleks võinud pilti teha, sest Eestis selliseid kohti pole ja nii ilusaid ka mitte. See Eestis on ilus maastik ja põllud on ikka täielik bullshit... Pole nendes põldudes ja heinamaades midagi ilusat.

Kõik need inimesed, kellega ma seal tutvusin... Mul on nii hea meel iga ühe üle, keda ma seal tundsid ja suhtlesin. Juba esimesel kuul Calellas välja minnes nägi alati tuttavaid. Kas või niisama päevalgi. Ikka sai kellelegi hola öelda.

See Hispaania oli ikka üks huge kogemus mulle küll. Mul on elu lõpuni nüüd midagi, mida mäletada. See oli pea 4 kuud kestev fiesta. Kõik see töö ja muu elu oli ju täiesti teistsugust. Ja ma jään seda igatsema! Jään Calella peatänavat igatsema, Kauai klubi, merd-randa, inimesi, Oreo küpsist & Black Devil de chocolate'i, seda aega seal...

Kuid-kuid... Loodetavasti jätkan selle blogiga juba uuel suvel ;) Nüüd võite jälle mu vana ja igavat Eesti blogi edasi lugeda.

!!! CALELLA !!!

Meie viimane õhtu koos

Eelmise aasta pilt ja kõigist ei mahtunud piltigi tegema.

Minu boss Jose ja all 3-e baari töötajad. Oranžis on minu snack-baari kokad ja nt Eduardo (kõige väiksem kokk) taga on kohe Raul. Mu kõige lemmikum kolleeg sealt :)

Summer Paradise is over!