Esmaspäeva õhtul viisid sammud välja. Ilmselt oli marsruut sõpade baar-Kauai-Oxygen. Nagu ikka ja alati ju olnud on. Käisime eestlaste-leedukate-tšehhidega. Oxygenis tulid kaks kutti minu juurde ja küsisid, et kas mu nimi on Stella ja kas ma töötan snäkibaaris. Mul oli, et eeee... jaaaa. Ja siis nägin, et ühel neist oli Golden Taurus'e all-inclusive'i käepael. Mul on olnud alati nägude peale hea mälu, aga neid ei tuvastanud ma üldse ära. Muidu ikka mäletan ma oma kliente. Tüübid olid siin juba mingit 4-5ndat korda vist ja on ennegi olnud just minu hotellis. Kuna nad olid siin juba varem olnud, siis nad teadsid kõiki hotellitüüpe. Saime ühte ja teist naerda, mõnda kiita ja mõnda laita. Üks tüüp oli Belgiast ja teine Saksamaalt. Kian&Martin. Martin veel ütles, et aaa sa andsid täna ju mulle pitsa, aga ei, ma poleks nagu näinudki, kuigi ta oli nädal aega siin olnud. Ilmselgelt teadsid nad mu nime (kannan oma nime ju igalpool kaasas), aga alguses kahtlesid, et kas see olen mina või ei. Nad olid enne pikalt arutanud, et ma tundun tuttav, aga samas ei tea kuidas nagu. Ma pidin oma töövormis nägema vanem ja pikem (haha!!) välja. Nad olid üliamazed, et ma nii lühike tegelikult olen ja kõigest 20! Tegelikult olid väga väga toredad mõlemad. Saksamaa-tüübil oli viimane õhtu Hispaanias. Päris kahju oli sellest, sest nendega oli ülichill järgmisel päeval tööl ka. Lubasid hommikul kohe baari tulla ja mult igasugu asju tellida. Tulidki suht kohe mu vahetuse alguses. Hämmastav, sest mina jõudsin koju pool6 ja nemad ei pidanud enne 7t kindlasti hotelli tagasi minema :D Ja siis tulid nad minuga pilti veel tegema ja Martin ütleski, et läheb ära. Kurb oli hetkeks, nagu sõber oleks ära läinud... Nägin kuidas ta kõigiga igalpool hüvasti jättis, pilte tegi, kallistas. Hakkasin sel ajal enda lahkumisele mõtlema... Belgia kutt aga jäi veel hotelli suure kamba noortega. Käivad iga õhtu väljas ja kutsuvad oma lemmikbaariteenindajat ka järjepidavalt välja, aga praegu pole veel jõudnud.
Teisipäeva õhtul käisime Chinos. Tauri pidi pool8 meie korteri ees olema, aga ei olnud teda ja kuna oli siiski kokku lepitud, et me lähme, pidime nende korterisse Taurile järgi minema. Nagu me arvasimegi, tüüp magas, aga oli vastuvaidlemata nõus tulema ja läksime. Chinos oli lõbus-tore jälle. Naersime seal igasugu asjade peale, leiutasime igasugu nalju välja ja nii mingi 2,5 tunnikest jälle läks. Oli silmailu kah veel, nii et igastahes hea õhtu :D:D
Kolmapäeva õhtul (eile) käisime väljas. Vaba päev oli ju täna siiski, kuigi eile oli selline rahulik. Kui öösel koju kõndisime, tuli Hassan (Hasan tegelikult) vastu ja ütles, et ta läheb ära. Meil oli nagu et waaat, kuhu, mis mõttes... Aga jah, läks. Kõik hakkavad tasapisi lahkuma ja eks me ise hakkame ju ka. Kurb on, et peab ütlema inimesele, kelle võib tõesti sõprade hulka lisada, "tsau", teades, et ei näe teda enam ilmselt kunagi. Mõtisklesime natuke selle üle, mis temaga siin korda saatsime, mis ta ise siin korda saatis... ja hakkas kurb küll. Palju-palju asju tuli ette. Ei taha sõpradega hüvasti jätta.
Ma saan koju 24 päeva pärast. MA OLEN EESTIS 24 PÄEVA PÄRAST!! Ma tõsiselt ootan seda. Ma ei jaksa enam tööl käia. Mõtlen tööl, et oijuudas kuidas ma ei taha siin olla, vaata kella, et no saaaaaks juba koju palun. Aga meil on siin veel mõned plaanid, ma loodan, et aeg läheb siis kiiresti... Sandra läheb Calellast 5ndal ära. Ma pean veel üksi siin pärast seda 10 päeva tiksuma. Oh ja mis veel. Mu lennuk väljub 6:45 vms, igastahes kell 6 ja midagi peale hommikul. Lennujaama läheme eelmisel õhtul. See tähendab, et tuleb öö lennujaamas passida, hommikul megavara lennule minna, ebamugavas lennukis üle 3 tunni järjest istuda ja 11:15 olen Tallinnas. Ma arvan, et see lennujaama-öö tulebki siin see kõige kurvem Calella ja Eesti vahel. Kuna on ju teve öö aega, et tagasi sellele kõigele mõelda. Eestis aga hakkab kiiresti elu peale ja siis ununeb kõik vaikselt... Õnneks ei pea üksinda passima lennujaamas, sest lendame Tauri&Endrikuga koos.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar